The White Ribbon

The White Ribbon (Das weisse Band)
Riik: Saksamaa, Austria
Aasta: 2009
Žanr: Draama, Müsteerium

Filmis toimuvat lugu jutustab vana kooliõpetaja, kes meenutab aegu, mil ta töötas noorena ühes väikeses saksa külakeses. Tegu oli esmapilgul täiesti tavalise külaga, kuid siis hakkasid toimuma koletud ja müstilised sündmused. Keegi tõmbas üle tee traadi, mille otsa koperdas ratsutav doktorihärra. Selle tõttu veetis herr doktor tükk aega haiglas. Siis hukkus mingi mutt, mille järel arvas muti poeg, et muti surmas on süüdi parun ning kättemaksuks laamendas muti poeg paruni kapsapõllul. Sellest tulenevat häbi ei suutnud muti poja isa taluda ning poos ennast üles. Mõni aeg hiljem kadus ootamatult paruni poeg, kes leiti läbipekstuna metsast. Mõni aeg rohkem hiljem kadus ootamatult ka ämmaemanda Downi sündroomiga poeg, kes leitakse taas läbipekstuna, kuid seekord hullemini. Oeh... siis tapab üks isa oma poja, kuna see lasi rotti paruni poja vilepilli. Lisaks neile toimub veel igasuguseid müstilisi sündmusi. No ja loomulikult ei puudu filmist ka romantika.
Õpetajahärra saab lõpuks jälile, et kurja juureks on üks lastegäng, kes on paljude kuritegude autoriks, kuid siiski jäävad filmi lõpuni kõik otsad lahtiseks ning otsus tuleb teha vaatajail endil.
See küla koosnes väga imelikest inimestest, näiteks range pastorihärra ning tema kaabakatest lapsed ja segane arst, kes vägistas oma tütart ning oli ilgelt õel.

Tegelikult toimus palju muudki, kuid ma ei jaksa nii ohtralt trükkida. Film on mustvalge, mis on algul võibolla pisut ehmatav, kuid tegelikkuses andis see tohutult palju juurde ning arvan, et värvilisena poleks see küll nii hea olnud. Kuna filmis on tegelasi suhtkoht jõhkralt ning palju keerulisi seoseid tegelaste vahel, siis tekkis filmi jooksul mitmeid kordi mõttepaus: "Oot-oot, kelle tütar see nüüd oli?" või muud säärast. Samuti on ka sündmusi filmi jooksul päris palju, mistõttu on film umbes kaks ja pool tundi pikk ning mõtteainet jagub nii filmi ajaks kui ka pärastiseks. Ahjaa, filmi alguses oli kirjas, et tegu on ühe saksa lastejutuga. Paganama õudne lastejutt igatahes.
Aga ei, see film meeldis mulle. Jõle vinge oli lausa. Suurepärane näitlejatöö (eriti just lapsed, kes suutsid oma rolli tohutult hästi välja mängida) ja suurepärane lugu ja suurepärane... Kuna ma pole TOP 5 tabelit tükk aega värskendanud, siis kütan tolle filmi esikohale ära, mis seal ikka. Vaadake teiegi! (mis siis, et mina loen seda blogi üksinda)