Mon Fils à Moi

Mon Fils à Moi (My Son)
Riik: Prantsusmaa, Belgia
Aasta: 2006
Žanr: Draama

Johhaidii, mis film... mitte küll halvas mõttes. Lugu ühest pealtnäha toredast perekonnast, kus tegelikkuses valitseb hoopis teistsugune olukord. Loo keskmes on perepoeg ning tema ema (edaspidi: mõrd). Nimelt peab poiss elama iga hetke oma elust kohutava terrori all, mida põhjustab see värdjas mõrd. Poeg peab elama täpselt nii, nagu ema soovib. Ükskõik, mida poeg teeb, on vale. Näiteks ostis poeg mõrrale kommikarbi, lootes nii talle meeltmööda olla. Aga ei, mõrd hakkas kisendama ning pildus kommid laiali, sest tema ei taha mingit šokolaadi ja niimoodi raha ei raisata. Samuti ostis poiss endale kaltsukast särgi, nii kui mõrd seda nägi, hakkas loomulikult jälle märatsema: "Võta see seljast ära, see särk on rõve, jälle raiskad raha, sul on sitt maitse" jne. Ema terrori tõttu muutub poeg sügavasse deprekasse, õpitulemused halvenevad. Mõrd loomulikult selle põhjusest aru ei saa ning muudab olukorda veel karmimaks. Keelab ära kohtumised sõpradega ja vanaemaga, keelab jalgpalli ning klaverimängu. Vanaema oli kohtumiskeelu tõttu samuti masenduses ning see päädis lõpuks vanaema surmaga (mõrd ei lubanud poega isegi vanaema matustele).
Poiss otsustas hoolimata ema rangest keelust minna ühele lastediskole, kus ta pidi kohtuma oma pruudiga. Mõrd avastas, et poeg on kadunud ning sõitis siis sinna peole last ära tooma. Mõrd oli hüsteerias ning hakkas poega peksma. Poisi isa oli ka valus munapea ning ei julgenud emale vastu hakata, kuid selles situatsioonis leidis isa oma munad püksisäärest üles ning küttis emale ka ühe litri vastu molu. Üldiselt olidki nende peres ainsad normaalsed inimesed poisi õde (kes üritas vanematele selgeks teha, et nad on idioodid) ning vanaema.
Lõpuks poisi kannatus katkes ning helistas politseisse. Teatas, et ta tahab enesetappu teha, sest ema peksab teda. Mendid tulid kohale, kuid loomulikult vingerdas mõrd ennast välja. Aga kuna poiss oli tõesti juba viimsel piiril omadega, siis ühe järjekordse rüseluse käigus poiss pussitas mõrda. Aga ellu jäi raibe.

Filmi jooksul tekkis umbes 931249011 korda tahtmine see mõrd ära kägistada või elektritoolile saata. Selliste "inimeste" koht on hullaris või hauas. Ma ei kujuta ette, et selliseid värdjaid võib eksisteerida. Kindlasti selliseid on ka päriselt, kuid loodan, et mitte nii hulle... Vaesed lapsed. Filmi lõpuosa tegi pingeliseks see, et filmi alguskaadriks oli see, kui kiirabi asetas kanderaami autosse (ei olnud näha, kes kanderaamil viibis). Kuna filmi lõpus kerkisid esile poisi enesetapumõtted ning rüselus, millesse oli kaasatud nuga, oli õhus võimalus, et poiss tapab end või mõrd tapab poja. Õnneks siiski surkas poeg mõrda noaga. Tõsiselt kahju, et see jobu ellu jäi. Kuigi filmi viimane kaader oli selline, kus poeg tantsis rõõmsalt mõrraga. Kas siis mõrd adus peale noahoopi, et ta on olnud uskumatu ****pea?
Igatahes tegu on suurepärase filmiga, kahtlen sügavalt, et see kedagi külmaks jätab. Tegelikult peaks see film olema kohustuslik igale lapsevanemale. Samuti tasub vaadata seda siis, kui on tekkinud tunne, et minu ema on vahel ikka täielik jobu. Filmi käigus jõuab selgusele, et mul on ikka ülihea ema.