Täitsa lõpp
Riik: Eesti
Aasta: 2011
Žanr: Absurd-mõttetus
Miks on vaja sellist asja toota? ***
Loodan, et need tuhanded staarnäitlejad on vähemalt õnnelikud. *** Ma loodan, et see film keelatakse ära. ***
Olen vihane lausa.***
Edit: Tsenseerisin teksti, mis kirjutet filmijärgses meeleolus ja jätsin alles sobiliku.
Film Hiina töölisperede raskest elust. Miljonid hiinlased käivad kodust väga kaugel tehastes tööl ning koju satutakse harva. Lapsed peavad olema kodus koos vanavanematega. Selline elu loob pinged pereellu ning lapsed suhtuvad oma vanematesse kerge tülgastusega, kuna lastele tundub, et vanemad neist üldse ei hooli. Vanemad soovivad, et nende lastest ei tuleks selliseid mõttetuid töömesilasi nagu nad ise ning üritavad lastele selgeks teha hariduse tähtsust. See film käsitleb konkreetselt ühe perekonna elu aastate jooksul. Filmil on säärane nimi seetõttu, et pühade ajal soovivad kõik need miljonid töölised ühel ajal kagele koju pääseda. Pea võimatu on hankida rongipileteid ning rongijaamad on puupüsti täis närvilisi hiinlasi, kellest osad peavad seal mööda saatma nädalaid.
Filmi algus tundus olevat segane ning igav, aga varsti muutus kõik arusaadavaks ning muutus aina huvitavamaks. Mulle sai selgeks, mina Hiinas rongiga sõita ei taha ning samuti ei kavatse ma minna Hiinas mingisse tehasesse tööle, mitte, et mul seni selline plaan oleks olnud. Sealsed elutingimused on ikka äärmiselt sandid. Miks neid hiinlasi nii meeletult peab olema? Dokumentaale on aeg-ajalt päris vahva vaadata ning teispool Maad toimuvat näha päris ehedana. Kindlasti pole tegu mingi superdokuga, aga ei kahetse, et vaatasin.
Poiss elab koos isa ja tema uue naise ning nende pojaga Soomes, sest poisi ema läks koos tütrega juba ammu-ammu Taani elama. Ühel päeval saabub nende juurde tütar, kes tuli teatama ema surmast. Poiss polnud oma õde näinudki ning nüüd tuleb too nende juurde elama. Tütar on võrdlemisi karm isiksus ning isa uus naine läheb igaks juhuks hotelli elama. Eeldatakse, et tütar jääb vaid lühikeseks ajaks, aga tütar, va saadanas, ei kavatsegi lahkuda. Tütar hakkab avaldama perepojale halba mõju. Koos suitsetatakse rohelist, tehakse tätoveeringuid ja muud sellist. Üheskoos veedavad õde ja vend kogu oma vaba aja ning isegi magatakse ühes toas ja vahel ka ühes voodis. Isale tundub see otseloomulikult lubamatu, kuna tema kahtlustab kõige hullemat, et õde-vend on asunud harrastama täiskasvanute mänge. Isa üritab pojale mõistust pähe panna ning satub seetõttu ka korralikku deprekasse ja läheb hulluks.
Sommid teevad ka tegelikult ikka päris häid filme. Päris omapärane lugu ning paraja kiiksuga. Huvitav mõelda end ise selle isa rolli, kes peab mõistma laste kahtlast käitumist ning neist veel inimeseloomi tegema. Karm värk.
Tõsielul põhinev film, mille keskmes on endine professionaalne maratonijooksja Johann Rettenberger, kelle hobiks on pankade röövimine. Seetõttu tuleb tal veeta mõnda aega vanglas, kus olles tegeleb jooksja aktiivse treeninguga ning vanglast vabanedes asub taas osalema maratonides. Seal läheb tal päris edukalt ja Johann hakkab semmima ka ühe milfiga ning justkui on kõik korras, aga siiski ei suuda ta loobuda oma endisest kirest röövida panku. Nii teebki Rettenberger tühjaks mitmeid panku ning raha kuhjub voodi alla. Johann ei röövinud panku raha saamise eesmärgil, tegu oli lihtsalt sõltuvusega.
Järjekordne Saksa-Austria film ning nagu viimasel ajal kombeks, on tegu jälle päris hea asjaga. Äärmiselt huvitav lugu ning väärtust tõstab ka see, et analoogsed sündmused on ka tegelikult toimunud. Korralik põnevusmeelelahutus.
Dostoyevsky tuntud teose põhjal vändatud film, milles mees nimega Raskolnikov otsustab tappa ühe ahne krõhva, kes tegutseb pandimajana. Too mutt andis aga iga panditud eseme eest oluliselt vähem raha, kui pidanuks. Raskolnikov võtabki kirve ning virutab sellega mööda eide koljut, paraku juhtub kodus olema ka muti õde, kelle Raskolnikov samuti tapab. Raskolnikov arvas, et see on kõva tegu ning tema elu läheb nüüd hästi ja et ta on isegi miskitmoodi kangelane. Tegelikult ta pärast enam normaalselt elada ei suutnud. Ka muti juurest kaasa haaratud ehteid ta rahaks realiseerida ei julgenud, vaid mattis kivi alla peitu. Raskolnikov haigestus ning hakkas luupainajaid nägema. Mentidega kohtudes rääkis lolli juttu ning pabistas. Teda üritas kõigest väest aidata tema sõber Razumihhin, kuid Raskolnikov ei ole tänulik ning käitub tema suhtes võrdlemisi vastikult. Lõpuks tõestatakse, et Raskolnikov krõhva tappis ning ta saadetakse Siberisse. Mu kammiga paralleelselt mehkeldab Rasko ka ühe prostituudiga.
Tuli see film niiöelda kohustuslikus korras ära vaadata, kuna ma viimasel ajal millegipärast lihtsalt ei suuda raamatuid lugeda (see teos oli kohustuslikuks kirjanduseks). Infoajastu, raisk. Seega mõtlesin, et vaatan filmi ära, ei oska öelda, kas see raamatule ka kuidagi sarnanes. Film oli päris korralik, arvestades seda, et tegelikult on see film tehtud vaid BBC jaoks ning mingit laiemat pinda taga ei aeta. Peaosas olev näitleja mulle väga ei meeldinud, ei oska öelda, miks. Mingeid ülevoolavaid emotsioone ei ole, aga samas ei pidanud ka pettuma.
Ühe perekonna elu enam-vähem ühe aasta vältel. Alguses on kõik ilus, koju saabub sõjatandril käinud isa ning elu tundub taas hästi minevat. Paraku hakkavad asjad muudkui allamäge minema. Sageli on selle põhjustajaks pere vanim poeg Artur, kelle suhtumine vanematesse on nõme. Ei, see Artur pole mingi 15-aastane pubekas, vaid juba täismees. See Artur saab niiöelda enda käpa alla ka noorema venna, kes käib muudkui suure ja kõikvõimsa venna sabas. Arturil on müstilised võimed, mis võimaldavad tervendada ning ta suudab lugeda mõtteid (väidetavalt). Ehk siis on tegu Poola versiooniga Nõia-Intsust? See selleks. Artur koostöös oma vennaga ajab kõigepealt kodust minema oma isa (kasutades Arturi võimeid). Peale seda suurenevad aina enam pinged vendade ning ema vahel. Artur ja vend tapavad seejärel oma ema ning lahkuvad kodust. Peale isa lahkumist koju appi tulnud ema sõbranna otsib ema viis päeva, kui lõpuks avastab ema laiba poiste toa kapist. Mendid võtavad poisid kinni ning viivad vangimajja. Ehk siis rikkus Artur lisaks enda elule ka oma väikevenna elu. Palju õnne talle selle eest! Ahjaa, filmi nimes peituv kassiteema on seetõttu, et emal oli ilgelt palju kasse ja kui tänaval mõnda kodutut kassi nägi, siis haaras aga jälle kaasa.
Filmi teeb huvitavaks see, et sündmused ei jookse mitte õiges järjekorras, vaid tagurpidi. Ehk siis filmis toimus esimesena vendade arreteerimine ning liigub kuni pereisa saabumiseni sõjatandrilt. See tegi küll filmi huvitavaks, aga paraku mitte paremaks. Kohati oli raske jälgida ning sündmusi järjestada. Üldiselt selles filmis muud välja tuua polegi. Tegu on ilmselt sellise filmiga, mille sisu ma varsti enam meenutada ei suuda. Filmi käigus vahepeal tähelepanu hajus ning tegelesin muude asjadega. Ilmselt on üritatud teha kvaliteetfilmi, aga veits läks nihu ning ei kukkunud piisavalt põnev välja. Aga ega see nüüd totaalselt hull kah polnud. Mainimist väärib ka asjaolu, et minu arvates on Arturit kehastanud näitleja Leonardo DiCaprioga väliselt natukene sarnane.
Johhaidii, mis film... mitte küll halvas mõttes. Lugu ühest pealtnäha toredast perekonnast, kus tegelikkuses valitseb hoopis teistsugune olukord. Loo keskmes on perepoeg ning tema ema (edaspidi: mõrd). Nimelt peab poiss elama iga hetke oma elust kohutava terrori all, mida põhjustab see värdjas mõrd. Poeg peab elama täpselt nii, nagu ema soovib. Ükskõik, mida poeg teeb, on vale. Näiteks ostis poeg mõrrale kommikarbi, lootes nii talle meeltmööda olla. Aga ei, mõrd hakkas kisendama ning pildus kommid laiali, sest tema ei taha mingit šokolaadi ja niimoodi raha ei raisata. Samuti ostis poiss endale kaltsukast särgi, nii kui mõrd seda nägi, hakkas loomulikult jälle märatsema: "Võta see seljast ära, see särk on rõve, jälle raiskad raha, sul on sitt maitse" jne. Ema terrori tõttu muutub poeg sügavasse deprekasse, õpitulemused halvenevad. Mõrd loomulikult selle põhjusest aru ei saa ning muudab olukorda veel karmimaks. Keelab ära kohtumised sõpradega ja vanaemaga, keelab jalgpalli ning klaverimängu. Vanaema oli kohtumiskeelu tõttu samuti masenduses ning see päädis lõpuks vanaema surmaga (mõrd ei lubanud poega isegi vanaema matustele). Poiss otsustas hoolimata ema rangest keelust minna ühele lastediskole, kus ta pidi kohtuma oma pruudiga. Mõrd avastas, et poeg on kadunud ning sõitis siis sinna peole last ära tooma. Mõrd oli hüsteerias ning hakkas poega peksma. Poisi isa oli ka valus munapea ning ei julgenud emale vastu hakata, kuid selles situatsioonis leidis isa oma munad püksisäärest üles ning küttis emale ka ühe litri vastu molu. Üldiselt olidki nende peres ainsad normaalsed inimesed poisi õde (kes üritas vanematele selgeks teha, et nad on idioodid) ning vanaema. Lõpuks poisi kannatus katkes ning helistas politseisse. Teatas, et ta tahab enesetappu teha, sest ema peksab teda. Mendid tulid kohale, kuid loomulikult vingerdas mõrd ennast välja. Aga kuna poiss oli tõesti juba viimsel piiril omadega, siis ühe järjekordse rüseluse käigus poiss pussitas mõrda. Aga ellu jäi raibe.
Filmi jooksul tekkis umbes 931249011 korda tahtmine see mõrd ära kägistada või elektritoolile saata. Selliste "inimeste" koht on hullaris või hauas. Ma ei kujuta ette, et selliseid värdjaid võib eksisteerida. Kindlasti selliseid on ka päriselt, kuid loodan, et mitte nii hulle... Vaesed lapsed. Filmi lõpuosa tegi pingeliseks see, et filmi alguskaadriks oli see, kui kiirabi asetas kanderaami autosse (ei olnud näha, kes kanderaamil viibis). Kuna filmi lõpus kerkisid esile poisi enesetapumõtted ning rüselus, millesse oli kaasatud nuga, oli õhus võimalus, et poiss tapab end või mõrd tapab poja. Õnneks siiski surkas poeg mõrda noaga. Tõsiselt kahju, et see jobu ellu jäi. Kuigi filmi viimane kaader oli selline, kus poeg tantsis rõõmsalt mõrraga. Kas siis mõrd adus peale noahoopi, et ta on olnud uskumatu ****pea? Igatahes tegu on suurepärase filmiga, kahtlen sügavalt, et see kedagi külmaks jätab. Tegelikult peaks see film olema kohustuslik igale lapsevanemale. Samuti tasub vaadata seda siis, kui on tekkinud tunne, et minu ema on vahel ikka täielik jobu. Filmi käigus jõuab selgusele, et mul on ikka ülihea ema.
