Riik: India
Aasta: 2011
Žanr: Märul
Mida kuradit ma just vaatasin... ?
Igatahes on Mumbais tegutsemas terroristid, kes korraldavad linnas pommiplahvatusi. Terroriste hakkab aga kimbutama politseinik Karan. Seetõttu üritavad terrod Karanit tappa, üritatakse igatepidi, aga too ment on väga osav ning tapab kõik terrod ära või siis niidab nad jalust hämmastavate kaklusvõtetega. Samal ajal tuleb Mumbaisse Karani isa Vijju, kes on elanud mõnda aega Pariisis. Vijju on endine maffiavend ning gängster. Ema pole Karanile kunagi rääkinud, kes ta isa on, kuna ei tahtnud, et pojast kasvaks samasugune kriminaal. Isa asub hädas olevale pojale appi ning sulandub terroristide hulka. Seal korraldab neile vembu ning tapab kõik. Lisaks märulile on filmis ka romantikamoodi asja ning "huumorit".
Huumor on jutumärkides, kuna need naljad olid masendavad ning tüütud. Filmis oli üritatud teha üliägedat kaameratööd, millega oli kõvasti üle pingutatud. Pea hakkas virr-varrist tuikama. Lisaks oli soovitud teha vingeid erieffekte, mis kohati olid väga feilid (oli ka õnnestunud asju). Ebareaalsed olid ka kaklustseenid, kus ühe jalahoobiga võeti terve armee maha (pisut ülepingutet näide). Võibolla oli see taotluslik. Häiris see, et räägiti filmis hindu-inglise keele segu. Miks seda inglise keelt sinna toppida oli vaja? Filmis leidus ka huvitavat India poppmuusikat, millest paraku filmi nimilugu hakkas väga häirima. Esimene pool filmist oli päris halenaljakas ning mõtlesin ka filmivaatamisest loobuda, kuid lõpupoole läks veidi normaalsemaks. Seda filmi otseselt kellelegi ei soovita, aga kui on soov aega surnuks lüüa ning peetakse lugu vägivallast ning kahtlasest huumorist, siis on tegu suurepärase valikuga.
Avastasin just, et seda saab juutuubist ka vaadata: http://www.youtube.com/watch?v=uEfqqYDCJ5s
No comments:
Post a Comment